Templirüütlite Ordu aarded Ukrainas

Teema templirüütlite aarded ei ole ka tänapäeval kaotanud oma salapärast võlu. Möödas on üle seitsme sajandi ajast, mil Kristuse Rüütlite Ordu – legendaarne templirüütlite vennaskond – kadus Euroopa poliitiliselt areenilt, kuid mälestused neist kõnetavad endiselt ajaloolaste, seiklejate ja parandamatute romantikute kujutlusvõimet. Ja kuigi enamik sündmusi seostatakse Prantsusmaaga, Hispaania või Portugali­ga, räägivad uurijad üha sagedamini, et templirüütlite jälgi võib leida ka Ukrainas. Selles loos vaatleme, kust see versioon on tekkinud, millised faktid seda toetavad ning miks just meie maa võis saada Ordu pärandi pelgupaigaks.

Dramatiline templirüütlite arreteerimise päev – suure saladuse algus

Hommik 13. oktoobril 1307. aastal läks ajalukku kui üks keskaja Euroopa süngeimaid päevi. Eelmisel õhtul, vastu reedet, kohtusid kaks rüütlit kivisest kongist koosnevas Temple’i kindluses Pariisis. Pärast lühikest palvet andis vanem templirüütel nooremale edasi suurmeistri käsu — «peita Ordu aarded ja pühad reliikviad kindlasse paika». Juba mõne tunni pärast, koos esimeste päikesekiirtega, algas kogu Prantsusmaal laiaulatuslik operatsioon kõigi templirüütlite vahistamiseks. Selle korraldajaks oli kuningas Philippe IV Ilus, Kiievi vürstinna Anna Jaroslavna pojapoeg – viimase isa oli Jaroslav Tark. Nii ilmneb selles dramaatilises loos juba tol hetkel ukraina seos.

Ordu tagakiusamise põhjused

Ametlikuks põhjuseks arreteerimistele said süüdistused ketserluses, «tumedaid jõude» kummardavates rituaalides ja keelatud tseremooniates. Tegelik põhjus peitus aga templirüütlite tohutus võimus ja rikkuses. Nad kontrollisid Euroopa rahavoogusid, luues sisuliselt esimese rahvusvahelise pangandussüsteemi ning andes laenu isegi kuningakodadele. Philippe IV, kes oli Ordu ees sügavas võlas, otsustas oma kreeditorid hävitada, et nende vara endale saada. See samm muutis igaveseks Euroopa ajalugu.

• Vastu 13. oktoobrit 1307 arreteeriti üle kogu Prantsusmaa üle 15 000 rüütli.
• Enamikku neist piinati, et saada ülestunnistusi väljamõeldud kuritegude kohta.
• Ordu suurmeister Jacques de Molay hukati 1314. aastal — kuid enne surma needis ta kuninga ja paavsti ning juba aasta hiljem pidid nad oma saatusega silmitsi seisma.

Ent peamine küsimus jääb endiselt vastuseta — kuhu kadusid templirüütlite aarded? Kuningal ei õnnestunudki leida kulda, hõbedat ega reliikviaid, mis kadusid vahetult enne arreteerimisi. Ajaloolased usuvad: templirüütlid jõudsid kõige väärtuslikuma viia turvalistesse paikadesse, osa — võib-olla isegi Ida-Euroopasse.

Aarded, legendid ja tänapäevased otsingud templirüütlite pärandi järele

Koos tehnoloogia ja arheoloogia arenguga kasvab huvi templirüütlite saladuste vastu üha enam. Aeg-ajalt teatavad maailma­meediad iidsete aardeleidude avastamisest, mis väidetavalt on seotud Orduga. Nii leiti 2011. aastal ühes India templis üle 500 tonni kulda ja väärisesemeid, mille väärtuseks hinnati 22 miljardit dollarit. Ajaloolased on aga veendunud, et see ei ole suurim aare inimkonna ajaloos. Legendide järgi võisid templirüütlite Ordu reliikviad oma väärtuselt ületada isegi selle leiu, sest need hõlmasid mitte ainult kulda, vaid ka kristluse ajaloo pühad esemed.

Võimalikud templirüütlite reliikviad

Usaldusväärsed allikad mainivad, et just templirüütlid hoidsid kõige olulisemaid kristlikke relikviaid, nende hulgas Torino surilina ja Püha Graal. Ajalooliste andmete järgi kuulus Torino surilina tõepoolest templirüütlitele kuni 15. sajandini. Nende arhiivides mainiti ka Lepingulaegast, mis olevat leitud väljakaevamistel Jeruusalemmas. Seetõttu pole üllatav, et templirüütlite Ordu aarded on läbi aegade peetud inimkonna ajaloo kõige müstilisemateks.

Aja jooksul on selle teema ümber tekkinud üha rohkem hüpoteese. Mõned usuvad, et templirüütlid viisid osa oma varadest Šotimaale, kus hiljem tekkisid vabamüürlaste looside eelkäijad. Teised arvavad, et reliikviatega karavanid liikusid edasi ida poole, üle Karpaatide. Just see versioon andis tänapäeva ajaloolastele põhjuse otsida templirüütlite jälgi Ukrainas.

«Mida sügavamale me templirüütlite ajalukku sukeldume, seda enam veendume: nende pärand ei ole lihtsalt legendid. See on osa Euroopa vaimsest ja kultuurilisest DNA-st, mis ei ole kadunud isegi seitsme sajandi jooksul».

Nii kujuneb järk-järgult teooria, et osa templirüütlite kullast ja reliikviatest võis sattuda tänapäeva Ukraina territooriumile, eriti piirkondadesse, kus 13.–14. sajandil tegutsesid aktiivselt mungakloostrid. Just sellele teemale on pühendatud järgmine osa — templirüütlite ukraina jäljele.

Et mõista, miks templirüütlite pärand Ukrainas tekitab nii suurt huvi, tasub pöörduda Ordu sünni juurde. Selle ajalugu algas pärast Esimese ristisõja lõppu 1096. aastal, mil tuhanded palverändurid suundusid Pühale Maale. Teel Jeruusalemma sattusid nad sageli röövlite ohvriks, mistõttu väike rüütlite grupp otsustas võtta enda peale rändurite kaitsmise. Nii sündis Ordu, mis muutus hiljem kogu maailmas tuntuks kui «Kristuse ja Saalomoni Templiga seotud vaeste rüütlite Ordu».

Ordu idee algus

Ordu asutajaks peetakse Prantsuse rüütlit Hugues de Payens’i, kes koos kaheksa kaaslasega andis tõotused vaesusest, puhtusest ja kuulekusest. Neile anti luba elada Al-Aqsa mošee lõunatiivas – paigas, mida peeti kuningas Saalomoni Templi varemeteks. Just sealt pärinebki nimi «templirüütlid» (ladina sõnast *templum* — tempel).

Esimesel üheksal aastal jäi Ordu vähetuntud ja tagasihoidlikuks vennaskonnaks. Uurijad oletavad aga, et see periood oli pühendatud mitte niivõrd palverändurite kaitsmisele, kuivõrd Jeruusalemma maa-aluste käikude uurimisele. On arvamus, et rüütlid leidsid muistsed käsikirjad või reliikviad, mis muutsid põhjalikult nende arusaama maailmast ja aitasid kaasa Ordu mõju kiirele kasvule.

Ordu tunnustamine ja tõus

1129. aastal kinnitati Ordu ametlikult kirikukogul Troyes’s. Neid toetas tolle aja üks mõjukamaid teolooge — püha Bernard Clairvaux’st, kes koostas «Templirüütlite reeglid» ja andis Ordule tugeva vaimuliku tunnustuse. Sellest hetkest alates hakkas Ordu kiiresti kasvama, saades maad, losse, annetusi ja privileege Euroopa monarhidelt.

• Templirüütlitel olid oma kindlused, hospidalid ja isegi laevastik.
• Ordu kontrollis kaubateid Ida ja Lääne vahel.
• Templirüütlid lõid finantssüsteemi, mis sai tänapäevase panganduse eelkäijaks — nad andsid laenu, hoidsid raha ja tegid rahasiirdeid riikide vahel.

13. sajandi keskpaigaks oli templirüütlite Ordu saanud maailma üheks võimsamaks organisatsiooniks. Nende sümbol — valge mantel punase ristiga — äratas lugupidamist, vahel ka hirmu. Isegi paavst tunnistas, et Ordu allub ainult Jumalale ning ükski ilmalik võim ei oma nende üle kontrolli.

Teooriad avastuste kohta Saalomoni templi all

Mõned tänapäeva ajaloolased arvavad, et just Templimäe maa-alustes käikudes võisid templirüütlid leida reliikviaid — võib-olla isegi Lepingulaeka või Püha Graali. Pärast seda hakkas Ordu kiiresti rikastuma, nagu oleks ta saanud saladusi teadmistest või jumalikust õnnistusest. Teised versioonid väidavad, et leitud reliikviad aitasid templirüütlitel kujundada oma filosoofilise doktriini — kristluse, esoteerika ja Lähis-Ida muistsete teadmiste segu.

Ordu vaimne roll ja sümboolika

Templirüütlite jaoks ei olnud sõda ainult võitlus, vaid usu tegu. Nad nägid end «Kristuse sõduritena», kes kannavad usu valgust isegi oma elu hinnaga. Seetõttu leiavad paljud uurijad, et nende ideoloogia mõjutas Euroopa hilisemaid vaimseid liikumisi — alates rüütlikoodeksitest kuni renessansiaegsete müstiliste vennaskondadeni.

«Tõeline Kristuse rüütel ei võida mitte mõõga, vaid usu läbi,» ütles Bernard Clairvaux’st, sõnastades templirüütlite missiooni olemuse.

Hiilgusest languseni

Hoolimata vaimsest väest ja õilsatest kavatsustest muutus Ordu monarhide jaoks järk-järgult liiga mõjukaks. Templirüütlite valdused ulatusid Hispaaniast Pühale Maale ning nende kindlusi peeti ligipääsmatuteks. Just see tekitas kadedust ja hirmu mõjukate valitsejate, sealhulgas Philippe IV Ilusa seas. Nagu juba mainitud, sai just temast Ordu hävitamise algataja 1307. aastal.

Hoolimata katsetest nad ajaloost kustutada, jätsid templirüütlid endast maha mitte ainult legendid, vaid ka materiaalsed jäljed — lossid, kabelid, sümbolid ja arhiivid. Uurijate arvates võis osa neist märkidest hiljem ilmuda ka Ukraina aladele, kuhu põgenenud templirüütlid pärast Ordu laialisaatmist jõudsid.

Nendest salapärastest jälgedest, kividest ja käikudest, mis ühendavad Ukrainat templirüütlite Orduga, räägime edasi — peatükis templirüütlite jälgedest Ukrainas.

Pärast templirüütlite Ordu hävitamist Prantsusmaal 1307. aastal kadus palju templirüütleid jäljetult. On hüpotees, et osa vendadest leidis pelgupaiga Euroopast ida pool — muuhulgas tänapäeva Ukraina aladel, mis kuulusid toona võimsa Rusi koosseisu. See versioon põhineb ajaloolistel allikatel, kohanimedel, arheoloogilistel leidudel ja isegi põlvest põlve edasi antud müütidel.

Müstiline huvi Ukraina maade vastu

Ukraina on juba ammu tõmmanud ligi muistsete reliikviate otsijaid. 20. sajandil saabusid siia erilised ekspeditsioonid nii Nõukogude Liidust kui ka Kolmandast Reichist. Nii Nõukogude salateenistus (NKVD) kui ka natslik Ahnenerbe organisatsioon otsisid aktiivselt siit «templirüütlite Ordu jälgi». Nad lootsid leida Püha Graali, Lepingulaeka või sümboolsed «jõukivid» — kolm artefakti, mis legendi järgi viitavad templirüütlite peidetud aardete asukohale.

Arhiivdokumentide kohaselt alustasid natsid otsinguid juba enne Teise maailmasõja algust. Nad uskusid, et just Ukraina maa võib säilitada Ordu püha pärandi jäänuseid. Ja nagu ajalugu näitab, ei eksinud nad sugugi palju.

Zolotšivi loss — templirüütlite kivid

Tuntuimaks templirüütlite kohalolu tõendiks Ukrainas on nn templirüütlite kivid Zolotšivi lossis (Lviv’i oblast). Need leiti Novosilka küla lähedalt ja toodi seejärel lossi, kus neid hoitakse tänaseni. Kivide pinnale on raiutud ristid, märgid ja sümbolid, mis meenutavad hämmastavalt templirüütlite embleeme.

Ajaloolased oletavad, et need kivid võisid olla osa pühakojast või templirüütlite hauatähised. On ka teine versioon: kivid märkisid paika, kus ajutiselt hoiti Lääne-Euroopast ära toodud reliikviaid pärast 1307. aasta tagakiusamisi. Tänapäeval saavad kõik neid näha, külastades Zolotšivi lossi, üht Lvivimaa huvitavamat ajaloo- ja arhitektuuripärandi objekti.

Templirüütlite kivid Zolotšivi lossis

Templirüütlite koobas Transkarpaatias

Teine paik, mis oma salapärasusega muljet avaldab, on Templirüütlite koobas Transkarpaatias. See asub Musta mäe tipul ning on ammu saanud populaarseks sihtkohaks nii turistide kui ka aardeküttide seas. Kohalikud legendid räägivad, et koopa raiusid templirüütlid ise, et peita sinna osa oma reliikviatest pärast põgenemist Euroopast.

Koopast on leitud münte, riste ja vanu kirju. Osa maa-alusest käigust on tänapäeval üle ujutatud, mis rahvajuttude järgi olevat justkui omamoodi «kaitse» kutsumata külaliste eest. Arheoloogid on kindlaks teinud, et koobas on inimkätega rajatud ning võis olla osa 13.–14. sajandi kaitse- või kultusehoonete süsteemist.

Loss Lukivi külas Volõõnias — templirüütlite Ordu jälg

Mitte vähem põnev on lossi ajalugu Lukivi külas (Volõõnia oblast). Inglise arhiivide andmetel rajati siia 1231. aastal kindlus, mida seostatakse templirüütlite tegevusega. Arheoloogilised väljakaevamised on kinnitanud maa-aluste käikude, kivikindlustuste jäänuste ja templirüütlite sümboolikat meenutavate esemete olemasolu. On oletus, et just siin hoidsid templirüütlid osa oma varandusest — kulda, hõbedat, kalliskive ja pühasid esemeid.

Kuigi kindluse puidust müüre enam ei ole, räägivad tammi varemed, sügavad vallikraavid ja maa-alused käigud endiselt muistsetest aegadest. Uurijad usuvad, et see paik võib peita veel palju saladusi ja et just Volõõnia võis olla üks templirüütlite ajutisi varjupaiku nende põgenemisel Lääne-Euroopast.

Legendid, mis põimivad ajaloo ja usu

Vaatamata ametliku teaduse skeptitsismile viitab üha rohkem tõendeid sellele, et templirüütlid võisid tõepoolest Ukraina aladele jõuda. Volõõnia, Podoolia ja Transkarpaatia legendides on säilinud lood «valgetest rüütlitest», kes tulid läänest, aitasid kohalikke kogukondi ja ehitasid kivikabelid ilma rahalise tasu nõudmata. Paljudel neist hoonetest on sümbolid, mis meenutavad templirüütlite riste või roose — nende vaimse sümboolika põhielemente.

«Igas legendis on tõetera. Ja kui kivid, märgid või iidne kiri viitavad Ordu kohalolule, tähendab see, et kunagi on siin tõesti kõlanud templirüütlite ladinakeelne palve.»

Loomulikult on legendide ja tegelikkuse vahel alati piir. Kuid isegi skeptikud tunnistavad, et templirüütlite fenomenis Ukrainas on palju fakte, mis väärivad edasist uurimist. Iga katse leida vastuseid mineviku küsimustele lähendab meid paremale arusaamisele omaenda ajaloost — ja võib-olla ka seni avastamata Ordu reliikviate leidmisele.

Mõned usuvad, et selles saladuses on peidus mitte ainult aarded, vaid ka vaimne pärand, mis sümboliseerib tõe otsingut. Ja võib-olla just selles peitubki templirüütlite tõeline sõnum tulevastele põlvkondadele.

Tänapäeval on keeruline tõmmata selget piiri ajalooliste faktide ja legendide vahele, kui jutt käib templirüütlitest Ukrainas. Aga isegi kui paljud leheküljed nende elust on ajas kaduma läinud, tunneme endiselt iseäralikku vaimset tõmmet nende lugude poole. Neis on midagi enamat kui vaid jutud aaretest — see on usu, teadmiste ja mõtte otsing, mis ei ole kaotanud oma aktuaalsust isegi pärast seitset sajandit.

Miks huvi templirüütlite vastu ei kao

Templirüütlite fenomen ei ole ainult jutt vapratest rüütlitest. See on ka vaimse ideaali sümbol — jõu ja usu liit, mis kõlab kokku ka tänapäeva maailmaga. Nende ajalugu tuletab meile meelde, et tõeline suurus ei mõõdu kulla ega võimu, vaid truudusega oma veendumustele. Just seetõttu on Ordu olnud ammendamatu inspiratsiooniallikas kirjanikele, filosoofidele ja isegi teadlastele, kes otsivad siiani vastust küsimusele: «Mida templirüütlid meile tegelikult päranduseks jätsid?»

• Ajaloolaste jaoks on see mõistatus, mida pole seni suudetud täielikult lahendada.
• Arheoloogide jaoks on see väljakutse, mis kutsub uutele uuringutele.
• Usklike jaoks on see teenimise, julguse ja usu eeskuju.

Ja ilmselt just seetõttu on templirüütlid ka sajandeid pärast oma kadumist rahvaste mälus endiselt elavad. Nende sümboolika, arhitektuur, aukoodeks — see kõik on saanud osaks Euroopa kultuurist ja pälvib üha rohkem tähelepanu ka ukrainlastelt, kes otsivad oma ajaloolisi juuri.

Ukraina — võimalik Ordu reliikviate pelgupaik

Volõõnia, Galitsia, Transkarpaatia — need maad on olnud sajandeid tsivilisatsioonide ristteeks. Just siin võisid leida pelgupaiga need, kes päästsid Ordu pühad esemed tagakiusajate käest. Kohalikud legendid räägivad sageli «valgetes mantlites rüütlitest», kes jätsid kividele kummalisi märke ja sümboleid. Mõne jaoks on see pelgalt folkloor, ent uurijate jaoks on see põhjus mõelda, kas nende lugude taga ei peitu ometi tõetera.

Mõned arheoloogid oletavad, et osa materiaalsest varandusest võidi peita just meie maa pinnale. See selgitab, miks Ukrainas on nii palju paiku, mis on seotud salapäraste maa-aluste käikude, muistsete kivide ja teadmata päritolu varemetega. Keskajal olid need alad Euroopa monarhide jaoks raskesti ligipääsetavad ning seetõttu looduslikeks varjupaikadeks pagendatutele ja neile, kes otsisid vaimset rahu.

Müüdid ja tõde Püha Graali kohta

Püha Graal on kõige kuulsam reliikvia, mida seostatakse templirüütlite ord­uga. Mõne jaoks on see karikas, teise jaoks — hinge puhtuse sümbol. Ja kuigi paljud otsivad seda sõna-sõnalt, võib-olla on selle legendi tõeline mõte hoopis sügavam. Graal ei ole ese, vaid täiuslikkuse idee, püüd harmoonia poole usu, teadmiste ja inimhinge vahel. Ja kui templirüütlid jätsid tõepoolest oma vaimse jälje Ukrainasse, siis võib-olla jätkub just siin selle harmoonia otsing — mineviku ja tänapäeva vahel.

«Templirüütlite aarded ei ole ainult kuld, vaid tarkus, mida me pole veel õppinud piisavalt hindama.»

Järeldused — pärand, mida me avastame täna

Tänapäeva Ukraina on maa, mis hoiab endas lugematul hulgal saladusi. Ja võib-olla peitub nende seas võti templirüütlite pärandi tõelise tähenduse mõistmiseks. Iga kivi, iga legend või arheoloogiline leid on osa suurest loost, mis tuletab meelde: minevik elab seni, kuni me püüame seda mõista.

Täna, mil huvi keskaegse kultuuri vastu kasvab, jätkavad ukraina uurijad, ajaloolased ja rändurid Ordu võimalike jälgede otsimist meie maal. Ja isegi kui me ei leia kunagi templirüütlite kulda, on juba ainuüksi otsinguteekond hindamatu väärtusega — see aitab meil paremini tunnetada omaenda minevikku.

Kokkuvõte

Legendid templirüütlite kohta Ukrainas ei ole ainult lood aaretest või saladustest. Need on meeldetuletus vaimsetest väärtustest, mis ei vanane: usk, au, julgus, püüdlus teadmiste poole. Võib-olla pole templirüütlite tõeline aare üldse mitte kuld, vaid usk inimesse ja tema võimesse kanda valgust ka siis, kui ümberringi on pimedus.

Nii avastamegi, uurides Ordu ajalugu, tegelikult mitte ainult minevikku, vaid ka iseennast. Ja kes teab — võib-olla puhkabki kusagil Karpaatide mägede, Volõõnia metsade või iidsete losside vahel tõepoolest killuke suurest templirüütlite pärandist.