Bermuda kolmnurk

Tõenäoliselt pole maailmas inimest, kes poleks kuulnud Bermuda kolmnurgast — salapärasest piirkonnast Atlandi ookeanis, kus aastakümnete jooksul on aset leidnud müstilised laevade ja lennukite kadumised. See ala on saanud seletamatute nähtuste sümboliks, tekitanud vaidlusi teadlaste ja müstika austajate vahel ning olnud ammendamatu legendide allikas, mis köidavad rändurite ja uurijate tähelepanu tänaseni.

Hoolimata kaasaegse tehnoloogia arengust, satelliitnavigatsioonist ja uurimismisjonidest on Bermuda kolmnurga fenomen endiselt üks tuntumaid lahendamata mõistatusi planeedil. Iga uus õnnetus või kadumisjuhtum selle piirides toidab huvi teema vastu ning paneb teadlasi ja sõjaväelasi ikka ja jälle vastuseid otsima.

Mõistatuse lühike ajalugu

Esimesed teated Bermuda kolmnurga piirkonna anomaaliatest ilmusid juba 17. sajandil, kui Euroopast Uude Maailma seilanud meremehed kirjeldasid ebatavalisi ilmastikunähtusi, paksu udu ja kompassinäitude „kadumist“. Kuid tõelise kuulsuse saavutas kolmnurk 20. sajandil, kui sagenesid juhtumid laevade jäljetust kadumisest. Eriti kõmu tekitas „Flight 19“ üksuse lugu — viis Ameerika torpeedopommitajat, mis kadusid 1945. aastal treeninglennu ajal.

Pärast seda intsidenti koondus piirkonnale maailma meedia, sõjaväelaste ja teadlaste tähelepanu. Ilmus arvukalt uurimusi, raamatuid ja dokumentaalfilme, mis püüdsid lahti harutada Bermuda kolmnurga mõistatust — alates teaduslikest teooriatest kuni fantaasiaküllaste versioonideni veealustest baasidest, ajaportaalidest või maaväliste tsivilisatsioonide tegevusest.

Kus asub Bermuda kolmnurk?

Kui ühendada kaardil kolm punkti — Miami (USA), Puerto Rico saar ja Bermuda saared — tekib geomeetriline kujund: kolmnurk, mis katab umbes 4 miljoni ruutkilomeetri suuruse ala. Just nende piiride sees on kõige sagedamini registreeritud lennukite ja laevade kadumisi. Hoolimata paljudest ohtlikest juhtumitest kasutatakse seda piirkonda ka täna aktiivselt tsiviil-, kauba- ja sõjaväetranspordis, sest see paikneb strateegiliselt olulistel mere- ja lennuliinidel.

Iga piloot ja kapten, kes seda piirkonda ületab, teab hästi võimalikke riske. Kuid tiheda liikluse tõttu pole seda lõiku võimalik täielikult vältida. Igal aastal läbib Bermuda kolmnurka tuhandeid laevu ja lende, seega loodab enamik meresõitjaid lihtsalt, et järjekordne teekond lõpeb viperusteta.

Miks tekitab see paik nii hirmu kui vaimustust?

Inimese teadvus tõmbub alati mõistatuste poole. Loodusnähtuste koosmõju — paksud udud, äkilised tormid, tugevad hoovused ja magnetilised kõrvalekalded — loob ärevust tekitava õhkkonna. Kui sellele lisanduvad legendid laevade kadumisest, kummalistest signaalidest ookeanist ja vastuolulised pealtnägijate ütlused, sünnib tõeline müüt. Just seetõttu on Bermuda kolmnurk saanud mitte ainult teaduslikuks mõistatuseks, vaid ka kultuuriliseks fenomeniks, mis erutab miljonite kujutlusvõimet tänaseni.

• Piirkond hõlmab osa Atlandi ookeanist Bermuda saarte, Puerto Rico ja Florida vahel;
• Igal aastal läbib seda sadu Atlandi-üleseid marsruute;
• Viimase saja aasta jooksul on registreeritud üle 100 juhtumi, millele puudub selge selgitus;
• Kolmnurga lähedal asub Golfi hoovus — võimas ookeanivool, mis tekitab ebastabiilseid ilmastikuolusid.

Hoolimata hirmust tundmatu ees jääb Bermuda kolmnurk paigaks, mis tõmbab ligi uurijaid, turiste ja kirjanikke. Selle legend elab edasi, põimides endas teadust, müstikat ja igavese ookeanimõistatuse hõngu.

Bermuda kolmnurk sai oma nime tänu ainulaadsele geomeetrilisele kujule. Kui tõmmata tinglikud jooned kolme võtmetähtsusega punkti vahele — Miami (Florida osariik), Bermuda saared ja Puerto Rico —, ilmub kaardile ideaalne kolmnurk, mille tipud märgivad salapärase Atlandi ookeani tsooni piirid.

See ala hõlmab üle 4 miljoni ruutkilomeetri ookeani, mis teeb sellest ühe planeedi suurima ja tuntuima anomaalse piirkonna. Hoolimata ulatusest pole ükski rahvusvaheline organisatsioon määranud „kolmnurga“ ametlikke piire — seetõttu sõltuvad täpsed piirjooned uurijate, meremeeste ja teadlaste tõlgendustest.

Bermuda kolmnurga geograafilised koordinaadid

Traditsiooniliselt määratletakse anomaalse tsooni koordinaadid järgmiselt:

• Miami (Florida, USA) — 25° N, 80° W;
• Bermuda saared — 32° N, 64° W;
• San Juan (Puerto Rico) — 18° N, 66° W.

Kui need kolm punkti ühendada, tekib võrdhaarne kolmnurk, mis ulatub avameres tuhandete kilomeetrite kaugusele. Just selles ruumis on koondunud enamik dokumenteeritud laevade ja lennukite kadumisi.

Atlandi ookean — looduslike anomaaliate häll

Oluline on meeles pidada, et Atlandi ookean on äärmiselt dünaamiline ökosüsteem. Siin kulgeb võimas hoovus Golfi hoovus, mis mõjutab vee temperatuuri, tekitab paksu udu ja järske õhurõhu kõikumisi. Just need tegurid võivad selgitada paljusid „salapäraseid“ sündmusi, mida omistatakse Bermuda kolmnurgale.

Lisaks on siin sügavmereloogud, veealused vulkaanid, sagedased tormifrontid — kõik see muudab piirkonna navigatsiooni jaoks keeruliseks ja ohtlikuks. Iidsetel aegadel rääkisid meremehed „lainete helendusest“, kummalistest magnetilistest häiretest ja kiiretest ilmamuutustest — tähelepanekutest, mis said hiljem anomaalsete nähtuste legendide aluseks.

Kaart ja piirkonna tänapäevane uurimine

Tänapäevastel satelliidipiltidel näeb Bermuda kolmnurga kaart välja kui osa aktiivsest laevateedest. Seda ei tähistata eraldi hoiatustsoonidega, sest selle lõigu ületamiseks ei ole mingeid õiguslikke ega merenduslikke keelde. Ometi on ajaloos säilinud lugematul hulgal dokumente, raporteid ja koordinaate laevadest, mis kadusid just siin jäljetult.

21. sajandil pole huvi selle piirkonna vastu vähenenud — vastupidi, tänapäevased okeanograafilised missioonid jälgivad regulaarselt atmosfääri, magnetvälju ja merehoovusi kolmnurga piires. Mõned neist on juba kinnitanud, et anomaaliatel on täiesti looduslik päritolu, mis on seotud ilma- ja geoloogiliste teguritega.

Kuidas sündis nimi „Bermuda kolmnurk“?

Termin ilmus esmakordselt 1964. aastal ajakirjas „Argosy“, kui kirjanik Vincent Gaddis avaldas artikli „The Deadly Bermuda Triangle“. Selles süstematiseeris autor lood laevade ja lennukite kadumisest Bermuda piirkonnas, nimetades seda ruumi „surmatsooniks“. Sellest ajast alates on termin „Bermuda kolmnurk“ jõudnud maailmakultuuri ja saanud salapäraste meresündmuste sünonüümiks.

Hiljem hakkasid teised uurijad — nende seas Charles Berlitz, John Spencer ja Lawrence David Kusche — fenomeni aktiivselt uurima, avaldades nii teaduslikke kui ka populaarseid selgitusversioone. Need tööd kujundasid tänapäevase arusaama Bermuda kolmnurga mõistatusest — teaduse, müüdi ja tundmatu piiril.

Hoolimata müstilisest mainest ei ole Bermuda kolmnurk keelatud ega ametlikult ohtlik tsoon. See on Atlandi tavaline osa, kus toimivad loodusjõud, mis koos inimlike eksimuste ja tehniliste tõrgetega tekitavad vahel dramaatilisi sündmusi, mis omakorda muutuvad legendideks.

Bermuda kolmnurk on saanud mere- ja lennuõnnetuste sümboliks, kuid enamik uurijaid on veendunud, et nende sündmuste seletus on täiesti teaduslik. Aastakümnete jooksul on kogunenud palju tõendeid, et suurem osa juhtumitest selles piirkonnas on põhjustatud loodusprotsessidest, ilmastikuoludest või inimlikest vigadest. Täna kalduvad teadlased mitme peamise hüpoteesi poole, mis loogiliselt selgitavad salapäraseid kadumisi Atlandi ookeanis.

1. Metaani eraldumine ookeanipõhjast

Üks levinumaid teooriaid, mida toetavad okeanograafilised vaatlused, puudutab metaani eraldumist. Merepõhjas kogunevad metaanhüdraatide ladestused, mis temperatuuri muutuste või seismilise aktiivsuse mõjul võivad järsku vabaneda. Sügavusest tõusvad hiiglaslikud gaasimullid vähendavad vee tihedust, mistõttu laev kaotab ujuvuse ja võib hetkega vee alla vajuda.

Kuidas see mõjutab lennukeid?

Uuringud näitavad, et ulatuslike gaasipurske korral võib metaan tõusta atmosfääri. Sel juhul õhu tihedus väheneb, mis mõjutab negatiivselt lennukimootorite tööd. On hüpoteese, et mõned lennuõnnetused Bermuda kolmnurga kohal võisid olla käivitatud just selliste looduslike protsesside poolt.

• Metaan vähendab vee ujuvust — laev kaotab stabiilsuse ja upub;
• Õhku sattunud gaas võib põhjustada mootorite plahvatuse;
• Pursked kaasnevad elektromagnetiliste häiretega, mis mõjutavad navigatsiooniseadmeid.

2. Golfi hoovus ja ilmastikukatastroofid

Golfi hoovus on võimas ookeanivool, mis mängib Atlandi kliimaprotsessides võtmerolli. See tekitab järske temperatuurikõikumisi, paksu udu ja ettearvamatuid orkaane. Paljud õnnetused Bermuda kolmnurga piirkonnas on juhtunud just äkiliste ilmamuutuste tõttu, kui laevad sattusid tormi kätte või kaotasid madala nähtavuse tõttu orientatsiooni.

Magnetiliste kõrvalekallete mõju

Bermuda piirkonnas registreeritakse magnetvälja anomaaliaid, mis võivad kompassi näite moonutada. Piloodid ja kaptenid on teatanud, et seadmed näitasid valesid kursse ning navigatsioonisüsteemid läksid ajutiselt rivist välja. Kuid tänapäevased NASA uuringud kinnitavad: tegu on loodusliku nähtusega, mida põhjustavad Maa magnetvoogude iseärasused selles piirkonnas.

3. Infrheli ja psühholoogiline tegur

Teine teaduslik hüpotees seostub infrhelilainete mõjuga — väga madalsageduslike helidega, mida inimese kõrv ei taju. Need võivad tekkida atmosfääri võnkumistest orkaanide ajal või ookeanipõhja seismilisest aktiivsusest. On tõestatud, et infrheli võib tekitada desorientatsiooni, paanikat ja isegi hallutsinatsioone. See võib selgitada juhtumeid, kus meeskonnad lahkusid laevalt nähtava põhjuseta.

Paljud eksperdid usuvad, et rolli mängivad ka psühholoogiline pinge ja hirm „anomaalse tsooni“ ees. Meremehed, kes olid kuulnud legende Bermuda kolmnurga kadumistest, võisid reageerida liialdatult igale kõrvalekaldele seadmete töös, mis kriitilistes oludes viis fataalsete otsusteni.

4. Inimfaktor ja tehnilised rikked

Ei saa kõrvale jätta ka navigatsioonivigu, meeskondade väsimust, seadmete defekte. Enamikul juhtudel, kui laevade või lennukite rusud leiti, näitas uurimine tavalisi tehnilisi rikkeid või meeskonna valesid tegevusi. Kuid teema üldise müstifitseerimise tõttu omistati iga selline sündmus kohe „Bermuda kolmnurga needusele“.

5. Kaasaegsed teadusuuringud

21. sajandil uuritakse kadumisi Bermuda kolmnurgas satelliitsüsteemide, veealuste droonide ja kliimamudelite abil. Eelkõige kinnitasid NOAA (USA Riiklik Ookeani- ja Atmosfääriuuringute Administratsioon) spetsialistid, et sagedased õnnetused on seotud ilmastiku- ja tehniliste tegurite kombinatsiooniga, mitte üleloomulike jõududega.

Cambridge’i teadlased uurisid ka „surmavate lainete“ fenomeni — haruldasi üle 30 meetri kõrguseid ookeanilaineid, mis tekivad tormi ajal ootamatult. Sellised lained võivad hetkega uputada isegi suuri laevu, mis seletab paljusid „salapäraseid“ juhtumeid kolmnurga piirides.

„Bermuda kolmnurk ei ole müstiline paik, vaid keeruline loodusvöönd ainulaadsete kliima- ja geoloogiliste tingimustega,“ märgitakse NOAA raportis.

Seega kinnitab enamik teaduslikke fakte: Bermuda kolmnurk ei ole üleloomulike jõudude allikas. See on keerukas looduspiirkond, kus ristuvad ookeanivoolud, atmosfäärinähtused ja inimfaktor. Just nende koosmõju on sünnitanud ühe tänapäeva salapärasema legendi.

Hoolimata sadadest uuringutest, publikatsioonidest ja telesaadetest jätkab Bermuda kolmnurga mõistatus inimkonna köitmist. Iga uus uurijate põlvkond püüab leida lõpliku vastuse, kuid isegi kõige põhjalikumad analüüsid jätavad ruumi saladusele. Ja võib-olla just see teebki kolmnurga nii ligitõmbavaks — piir teaduse ja tundmatu vahel äratab alati kujutlusvõime.

Bermuda kolmnurk teaduse pilgu läbi

Tänapäeval on enamik teadlasi ühel meelel, et Bermuda kolmnurga anomaaliad on looduslike ja inimlike tegurite koosmõju tulemus. Võimas Golfi hoovus, metaani eraldumine, kiired ilmamuutused, infrheli ja tehnilised rikked — kõik see võib luua sündmuste ahela, mis viib õnnetusteni. Nii muutub „müstikatsoon“ täiesti seletatavaks loodusfenomeniks, kuigi seda on väga keeruline ette prognoosida.

NASA, NOAA ja teiste teaduskeskuste spetsialistid on korduvalt rõhutanud: ohtlikkuse tase kolmnurga piirides ei ületa maailma teiste ookeanipiirkondade keskmist näitajat. Teisisõnu ei kao laevad ja lennukid seal sagedamini kui ükskõik millises teises Atlandi piirkonnas. Kuid tänu legendidele, raamatutele ja filmidele on see ala saanud erilise kuulsuse.

Müüdid, legendid ja kultuuriline mõju

Esimesest „salapärase tsooni“ publikatsioonist on möödunud üle poole sajandi, kuid teema pole kaotanud aktuaalsust. Bermuda kolmnurk on inspireerinud sadu kirjanikke, režissööre ja heliloojaid. See on saanud tundmatu sümboliks — meeldetuletuseks, et isegi 21. sajandil on Maal kohti, kus loodus hoiab oma saladusi.

Tänapäeva kultuuris mainitakse Bermuda kolmnurka sageli koos selliste nähtustega nagu maailma müstilised tsoonid — Kuradimeri Jaapani lähedal, anomaalsed piirkonnad Arktikas, Nazca kõrb. Neil kõigil on ühine joon — nad paiknevad reaalsuse ja kujutluse piiril, põimides fakte müütidega.

Miks on kolmnurga teema endiselt aktuaalne?

Huvi Bermuda kolmnurga vastu ei vaibu mitmel põhjusel:

• Inimene püüab loomupäraselt seletada tundmatut;
• Iga uus tehnoloogia annab võimaluse saada uusi andmeid ookeaniprotsesside kohta;
• Salapärased lood köidavad meedia tähelepanu ja kujundavad legende, mis kanduvad põlvest põlve;
• Teadlased uurivad jätkuvalt piirkonna kliimat, magnetvälju ja geoloogilisi struktuure, avardades meie arusaama planeedist.

Mida teame täna

Täna võime kindlalt öelda: Bermuda kolmnurk ei ole „must auk“ ega „värav teise maailma“, vaid keerukas looduslik süsteem, kus tegurite kokkulangevus võib viia fataalsete sündmusteni. Kuid isegi teaduslikku tausta mõistes ei lakka me imestamast — sest ookean on endiselt meie planeedi kõige vähem uuritud osa.

Kolmnurga mõistatus tuletab meile meelde, et tehnoloogia ei tühista looduse võimet olla ettearvamatu. Ja võib-olla jätab ookean osa oma salapära meelega alles — et inimesed ei kaotaks uudishimu avastamise vastu.

Video: Bermuda kolmnurga mõistatus